Blog
23
07
2018

Minu Portugali camino 16.06 – 28.06 2018

By Janika 0

Valmis!

 

 

Kuigi minu reisist on möödas juba kuu, tahaksin jagada oma kogemust ka teiega. Ei tulnud varem kuidagi seda kirjutamisvaimu peale ja seepärast ei hakanud lihtsalt kirjapanemise pärast ka midagi trükkima. Tegelikult on ka hea kirjutada nüüd, distantsilt vaadates, kui esimesed emotsioonid on juba vaibunud.

 

Palverännu traditsioon on väga vana. Katoliiklikus religioonis alustati palverännakuid apostel Jaakobuse hauale (mis asub Santiago de Compostela katedraalis) juba 9. sajandil. Keskajal oli palverännu läbimine väga ohtlik – palverändureid ohustas nälg, talvel surnuks külmumine, röövimine jm ohud, kuid Santiago de Compostelasse jõudes said palverändurid õiguse kanda sümboolset merikarpi ning seeläbi kõikide pattude lunastuse, mis meelitas Euroopas igal aastal palverännuteele ligi pool miljonit inimest. Populaarseim on Prantsuse tee, mis kulgeb üle Pürenee mäestiku St. Jean Pied de Portist Santiago de Compostelasse ja mille pikkus on 818 km. Algseks palverännuteeks oli aga Põhjatee, mis kulgeb Biskaia lahe ääres ja mille pikkuseks on 857,5 km.

Meie valisime seekordseks väljakutseks Portugali tee ja üsna enne reisi sai otsustatud rannikutee kasuks, mis on küll veidi pikem, kuid googeldatud arvamuste põhjal huvitavam. Portugali rannikutee pikkuseks on 280 km.

teekonna kaart, meie rännak kulges mööda rannikuteed (kitsam joon)

Minu reisi eesmärk ei olnud religioosne nagu ka paljudel teistel tänapäeva palveränduritel, keegi ei eelda ränduritelt usklikkust. Minu põhimotiiv minna oli kogemus ja seiklus ning olin mõtet palverännust peas keerutanud juba mõni aasta. Ma ei olnud kunagi varem midagi niisugust teinud ja tahtsin omal nahal kogeda, mis tunne on selline distants läbi kõndida, kogu elu seljas.

Porto katedraali juures, vaade linnale

Kõndides on aega mõelda ja olulisteks saavad olmelised asjad. Selline reis paneb rõõmu tundma väikestest asjadest nagu pehme padi või kardin narivoodi ees, mis annab natukenegi privaatsust. See reis andis võimaluse väga palju näha: erinevaid maastikke – rännaku esimesed päevad kulgesid valdavalt Atlandi ookeani ääres; kivisillutisega armsaid külavaheteid Portugalis (mis ei olnud just kõige sõbralikumad jalataldade vastu); imelisi metsaradu; eukalüptimetsi, kus oli jahutav ja karge eukalüptihõng; kauneid ojasid ja koski; mägesid ja orge ning palju muud. Olen kindel, et ühegi paketireisiga ei näe nii palju erinevaid vaateid ega koge selliseid hetki.

Atlandi ookeani ääres

Palverännak paneb proovile nii vaimu, kui ka füüsise. Arvasin ausalt, et see matk on kergem, kui ta lõpuks oli ja vastupidavuse mõttes ei olnudki midagi keerulist aga juba teisel päeval ilmnesid korralikud krambid reie esi- ja tagaosas – ja ikka nii valusad, et ei saanud jalgu sirgeks. See oli minu jaoks uus kogemus ja samas võimalus aktsepteerida oma keha sellisena nagu ta on. Oleksin ju võinud end hurjutada, et kuidas ma nüüd nii saamatu olen – teen iga päev trenni aga nüüd ei saa kõnnitud aga keha jaoks oli see samuti uus olukord ja stress ning sellega tuli kohaneda. Olin hoopis tänulik.

Krampide probleem kadus tegelikult paari päevaga ning ainult sääre tagaossa jäi jäikus ja kangus veidi pikemaks ajaks peatuma. Tunda andsid ka liigesed – esimesel nädalal oli valu rohkem vaagnas, teisel nädalal hüppeliigesed, lisaks lisandus teisel nädalal umbes kolmel esimesel päeval terav valu põlve siseküljes, mis ei lasknud korralikult kõndida ja mäest alla saada. Sel ajal kõndisin reaalselt nagu robot. Aga mida lõpupoolne meie rännak jõudis, seda vähemaks jäid probleemid füüsisega ja päris tore oli kõndida nii, et midagi ei valutanudki. Ka 9 kg seljakott muutus teisel nädalal nähtamatuks.

Vaimselt oli minu jaoks kõige raskem hommikul kott selga vinnata ja kõndima hakata siis, kui kõik kohad valutasid. No jalad ei tahtnud kohati üldse liikuda ja sõna kuulata ning parema meelega oleks lihtsalt maganud aga midagi polnud teha, tuli minna, et õigeks ajaks kohale jõuda. Mõni öö sai ka halvasti magatud – kas siis soojuse, sagivate palverändurite või tuuletõmbuses paukuvate uste-akende pärast, kuid midagi polnud teha – hommikul tuli hakata astuma, sest keset päeva küündis temperatuur kohati 35 kraadini ja see aeglustas ka liikumiskiirust. Mis seal salata, ma ei ole üldse ka hommikuinimene ning käimasaamiseks kulub mul tunnike ja kaks tassi head piimakohvi. Hommikune cafe con leche oli igapäevane must have ja peale seda tundus nii mõnigi sinine esmaspäev päris helgena.

Kas ma teeksin seda veel – arvan, et jah! Kuigi ma mäletan, et nendel kahel krampide päeval vasardas mul küll peas mõte, et ei iial. Aga never say never ja see emotsioon kadus suht kiiresti. Juba tagasi koju sõites mõtlesin endamisi, et järgmiseks suveks peaks mõne teise tee välja valima ja karta on, et olen järgmise aasta juunis jälle teel. Kes rännupisikuga juba nakatub, sel pääsu pole.

Imeline päikeseloojang Oias

Reisi kokkuvõttena jagaksin mõned mõtted neile, kes plaanivad sellist matka ette võtta:

  • Magneesiumi võiks võtta kuurina juba enne reisi (kahtlustan, et lisaks ebaharilikule koormusele jalalihastele põhjustasid krambid ka magneesiumi defitsiit – võtsin magneesiumi kogu reisi vältel)
  • Mugavad jalanõud – teadjad inimesed oskavad kindlasti kaasa rääkida matkajalanõude osas ning olen enam kui kindel, et korralik jalanõu aitab palju kaasa, kuid mina spetsiaalseid matkajalanõusid kaasa ei võtnud. Mul olid kaasas paar läbikantud tosse ja paar sketchersi vabaajajalanõusid, mis tundsid ja teadsid iga minu jalakumerust ja nurka. Lisaks plätud õhtuseks liikumiseks.
  • Vähe riideid – suutsin iseendki seekord üllatada, sest tavaliselt pakin reisidele liiga palju asju kaasa. Maha oleksid võinud jääda vaid ühed pikad retuusid (võtsin igaks juhuks kahed kaasa), kasutust said nii õhem dressipluus, kilekas, lühikesed püksid kui ka t-särgid ja topid. Lühikeste varrukatega T-särke võiks kindlasti mõni kaasas olla, kuna seljakoti rihmad hõõruvad särke kandes üsna kiiresti rangluude juurest naha valusaks.
  • Tõeline üllataja oli compeed villiplaaster – ma polnud neid kunagi varem kasutanud, mis seal salata, ega pole varem olnud niimoodi vaja ka. Kuid seekord tulid taldade alla ikka suured villid ning compeed plaaster oli parim lahendus.
  • Söö korralikult ja varu vahepalad päevaks kaasa. Korralik toit on äärmiselt oluline, sest energiakulu on väga suur. Vahepalaks varusin kaasa kaerahelbebatoone, puuvilju, kohupiima (mida oli väga raske kaubandusest leida) ja see osutus väga vajalikuks – tee kulgeb küll asulast asulasse aga vahepeal võid 3-4 tundi kõndida metsas ja veresuhkru langus võib tabada väga ootamatult. Samuti on oluline piisav veetagavara – kuumusega on vedelikukaotus kordades suurem.

Santiago de Compostela katedraal – we made it!

 

Kui palverännu-mõte on sind paelunud ja mõtled, kas minna või mitte, siis kindlasti mine! Sa kohtud huvitavate inimestega, koged uusi emotsioone, olukordi ja maitseid ning õpid iseennast paremini tundma!

 

Buen Camino!

Janika

author: Janika